Välismaal töötamise korraldamine muutub ettevõtete jaoks aina olulisemaks

Tuntuima näitena välismaal töötamisel tekkinud vaidlusest saab tuua laiapõhjalise mõjuga Läti ehitusettevõtja Laval un Partneri Ltd kaasuse. Ehitusfirmal oli kollektiivleping Lätis, kuid mitte Rootsis. Rootsis kasutati ehituslepingute täitmiseks kohapealset tütarühingut, kuhu lähetati Lätist ehitustöölised. Rootsi ehitussektori ametiühingud blokeerisid surveabinõuna kollektiivlepingu läbirääkimistel ettevõtja tööd ehitusplatsidel. Sellise ametiühingute ühistegevuse tagajärjena jäi ehitusleping täitmata ja lõunanaabrite Rootsis asutatud tütarühing pankrotistus. Ehitusettevõtja nõudis ametiühingutelt seepeale kahju hüvitamist. Vaidluse lahendamise käigus suunas Rootsi kohus Euroopa Kohtule mitu eelotsuse küsimust lähetatud töötajate direktiivi kohta. Euroopa Kohus andis ametiühingutele ebasoodsa selgituse. Ametiühingutele sai saatuslikuks alampalga puudumine nii riiklikult kehtestatuna kui kollektiivlepingutest. Vaidluse tulemusena rahuldas Rootsi kohus ettevõtja kahjunõude, mõistes ametiühingutelt pankrotivarasse välja hüvituse.

Töötaja palkamisel töötamiseks välismaal on oluline kokkulepe töö tegemise koha kohta. Kui töö tegemise kohana on lepitud kokku välisriik, kohaldatakse töölepingule selle riigi õigust, kus töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd. Selline reegel ei kehtiks juhul, mil kokku on lepitud Eesti õiguse kohaldamises ja Eesti õigus näeb töötaja kaitseks ette kõrgemad normid kui töö tegemise koha õigus. Näitena kohalduvad Eesti ettevõtte poolt Norras töötamiseks palgatud töötaja töölepingule Norra õiguse alusel vastava tegevusharu laiendatud kollektiivlepingutest tulenevad palgamäärad.

Kui töölepingus lepitakse töö tegemise kohana kokku Eesti, kuid töötaja saadetakse tööülesannete täitmiseks välisriiki, on tegemist lähetusega. Ka sellise lähetuse korral võivad töötingimused alluda sihtkoha riigi miinimumnõuetele, s.h töötasu kohta. Seda eelkõige siis, kui lähetus vastab lähetatud töötaja direktiivi 96/71/EÜ tingimustele.

Lähetusega kaasnevad maksuküsimused. Näitena tuleb töölähetuse puhul selgitada, kas tööandja poolt kindlustuse, viisade, töökohta ja tagasi sõidu ning majutuse eest tasumine tuleb lugeda erisoodustuseks (ja vastavalt maksustada) või on need töölähetusega seotud kulud, mis hüvitatakse seaduses või seaduse alusel kehtestatud ulatuses ning tingimustel maksuvabalt. Samuti võib kaasneda olukorras, kus töölähetused tuvastamist ei leia, kohustus maksta päevarahana tehtud väljamaksetelt tööjõumaksud nagu tavaliselt palgatulult. Kirjeldatud tagajärg võib kaasneda, kui maksuhaldur tuvastab, et tegelik töösuhte sisu ei vasta paberitel dokumenteeritule.

Töölähetuse korral välisriiki või isiku töötamisel korraga mitmes riigis tekib küsimus kohalduvast sotsiaalkindlustussüsteemist, kui lähetus kestab alla 24 kuu. Sellisel juhul on võimalik sotsiaalmaksu Eestis maksmise jätkamiseks taotleda sotsiaalkindlustusametilt tõend A1 (endina vorm E101), millega tõendatakse, et töötaja eest makstakse jätkuvalt sotsiaalmaksu Eestis ja tal on kehtiv sotsiaalkindlustuskaitse.

Asjaolust, kas tegemist on töölähetusega, sõltub, kas töötajal on õigus välislähetuse päevaraha nõuda vähemalt 22,37 eurot päevas. 1. jaanuaril 2016 loodi tööandjale võimalus maksta tulumaksuga maksustamata ka kõrgemat päevaraha, s.o kuni 50 eurot päevas välislähetuse esimese 15 päeva kohta ja 32 eurot iga järgneva päeva kohta.

Töölähetuse korral on tööandjal kohustus hüvitada lähetusega kaasnevad kulud ja maksta töötasu töötamise eest ning välislähetuse päevaraha teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest. Siinjuures on oluline meeles pidada, et välislähetuse päevaraha ja lähetuskulude hüvitus ei ole käsitletavad töötasuna, nagu riigikohus selgitas asjas nr 3-2-1-187-13. Seepärast on ebaõige ja tööjõumaksude tasumise riski kandev praktika, kus päevaraha suurus sõltub tööülesannete täitmisest. Eelviidatud kohtu selgituse juures torkab aga silma, et lähetatud töötaja (posted worker) direktiivi 96/71/EÜ kohaselt võib päevaraha arvata palga alammäära hulka. Eelviidatud kohtulahendist jäi direktiivi sõnastuse käsitlus aga välja.

Tööteel liikumise aja tasustamisega haakub ka Euroopa Kohtu 10.09.2015 otsuse loogika asjas nr C 266/14. Nimelt tuleb eelviidatud otsuse kohaselt töötasu maksta sõiduaja eest esimese kliendi juurde ja viimase kliendi juurest koju, kui töötajal ei ole kindlat või tavapärast töö tegemise kohta. Töölähetuseks peab aga esinema konkreetne töö tegemise koht, kust töötaja on saadetud tööülesannete täitmiseks teise kohta. Sama järeldust toetab ka Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määrusega nr 110 kinnitatud kord, mille § 1 lg 3 alusel ei kohaldata määrust hüvitisele või päevarahale, milliseid makstakse töötajale sõitude eest töötaja elukoha ja töölepinguga määratud töö tegemise koha vahel.